domingo, 25 de marzo de 2012

Viimane pühapäev.

 Ja nii see aeg lendab. Jälle on nädal möödas viimasest kirjutamisest. Ei tea kuidas seda vaba aega nüüd nii vähe on. Kogu aeg on midagi teha, kuskil käia, olla. Igatahes esmaspäev j teisipäev olid rahulikud koolipäevad. Teisipäeva õhtul käisin jälle trennis. Üpris jahe ilm oli. Enam pole sellest 30st kraadist midagi alles. Kahjuks. Ei saagi päevitanuna tagasi tulla. Kolmapäev pidi ka tavaline päev olema, aga hommikul, selle asemel, et paistaks päike, sadas lund. Jah, te näete õigesti. Hispaanias sadas lund. Ja see püsis lausa pärastlõunani. Inimesed olid väga elevil. Koolis tehti koos lumega pilti. Kõik ahhetasid ja imestasid. Meie Brituga aga tundsime end nagu kodus.
Peale lumist kolmapäeva tuli rahulik neljapäev. Ja hea on, et üks päevgi rahulik oli. Enne seda pikka ja suurepärast nädalavahetust. Reedel käisin koolis, nagu ikka. Sain teada on hinded inglise keeles. 8 ja 9. Päris hea. Peaaegu olen rahul. Naljakas hindamissüteem. Vahepeal ei saa väga hästi aru sellest asjast. 
Peale kooli üritasin natuke kirjandit teha, aga seekord on teemad kuidagi keerulised ja mõtteid pole. Üritan end sel nädalal kokku võtta ja selle ära teha, et siis Eestisse jõudes alustada uute tööde ja ülesannetega. Õhtul käisin jälle trennis- kuulsin et abitreener lahkub tiimist, aga miks, seda ma ei tea. Igatahes tegid tüdrukud talle suure plakati ja tänasid teda. Ka mina sain paar sõna kirja panna. Peale trenni tulin koju. Kell oli 11 ringis ja kuna me olime plaaninud minna laupäeval Avilasse, siis otsustasin magama ära minna. Olin just voodisse jõudnud, kui Britt helistas ja kutsus välja koos tema ja ta siinse perega. Mõtlesin, et miks ka mitte. Panin riide ja võtsin kaasa riided laupäevaks, sest pidin ööbima Britu juures. Pidu, kus käisime, oli väga tore ja mis imestama pani, oli see, et üpriski paljud inimesed oskasid mingil määral inglise keelt. See on siin minu arust väga haruldane nähtus. 

Veel on imelik see, et kuigi pidu algab kell 11, siis nii vara ei lähe peole keegi. Rahvas jõuab klubisse alles 2 paiku ja lahkub kell 6. Nii ka meie. Kell 7 saime lõpuks koju ja nagu arvata võite, siis me Avilasse ei läinud. Sõin lõunat Britu juures ja peale seda käisime Madriidis. Jätsime Maria vanavanematega hüvasti ja Britt käis Atletico de Madridi poes. Kella 10st jõudsin koju, sõin, käisin pesemas ja peale 12st läksin taaskord Britu juurde. Seekord pidime minema välja koos Maria isa sõpradega. Sõitsime kõrvallinna- Alcorconi. Veetsime väga toredasti aega. Hommikul käisime mingisuguses baaris hommikut söömas ja siis koju. Magama kahjuks ei jõudnud, sest David tõusis kell 8 ja siis panime end valmis, et minna jalkat vaatama. Minu tiimi mängu, veel viimast korda. Kui kohale jõudsin, kutsusid tüdrukud mind ka garderoobi. Kui sisse astusin, ootas mind ees üllatus. Tüdrukud olid mulle plakati teinud, mis rippus seinal. Siis aga tuli välja, et neil oli ka kõne välja mõeldud ja Andrea luges selle mulle ette. Muidugi hakkasin peale kõnet nutma ja kõik jooksid ümber ja kallistasid. Peale seda anti mulle klubi t-särk, sall ja riidel sümbol. Lisati veel, et mäng pühendatakse mulle ja et kui keegi skooib, siis pean lähedal olema, et nad kallistada saaksid mind. Lõpp-skoor oli igatahes 5:0 meie kasuks. Läksin tüdrukuid õnnitlema ja nemad hakkasid mulle plaksutama ja palusid, et ma ei lahkuks. Õhku viskasid ka mind. Peale seda suundusime garderoobi, sest seal toimus väike istumine. Sõime ja jõime, ning võtsin oma plakati seinalt, et ma seda maha ei unustaks. Kui söödud saime, tulin koju ära. Magasin paar tundi ja nüüd mõtlen, et on ikka päris kurb, et juba nädala pärast pean ma lahkuma. Vähem kui nädala pärast. See aeg siin on olnud suurepärane ja ma tõesti olen seda nautinud. Kui kellelgi peaks kunagi selline võimalus avanema, siis mina pooldan seda kahe käega ja soovitan kindlasti osa võtta. Seda ei tule kahetseda. 

lunes, 19 de marzo de 2012

Cuenca

... Laupäeval siis algas kell 9 sõit Cuenca poole. Sõit sinna kestis küll kuidagi eriti pikalt, aga samas oli vaade kogu aeg suurepärane. Mäest üles, mäest alla. Tuli meelde "Tokyo drift", kus kihutati kitsastel mägiteedel. Väga vinge. Tee peal tegime ka ühe peatuse, kaljuserval, hüdrojaamas, mis on peamiseks hispaanlaste puhta joogivee allikaks. Vaade oli lihtsalt imeline. Sõnadest jääb puudu.   Nii ilus oli, et pisar tahtis lausa silma tulla.



Enne Cuencasse jõudmist käisime kohas, kus oli väga erineva kujuga suuri kive. Põhjustajaks on loodus, erosioon. Omamoodi huvitav ja teistsugune.






Kui kivid vaadatud, pidasime sealsamas ka väikese pikniku, sest kell oli juba päris palju ja kõhud tühjad. Vaatasin, et koht on külastamiseks päris populaarne, sest enne meie saabumist oli ees umbes 10 autot ja kui lahkusime, tuli jälle rahvast juurde. 
Kella 4 paiku jõudsime siis lõpuks Cuencasse. Ilus linn, mis asub kahe jõe vahel. Jõed pole küll väga veerohked, aga ilus vaadata ikka. Cuenca on ka üks linnadest, kus on rippmajad. Päris huvitav, aga samas hirmus. Ei tea, kas mina julgeksin sellise maja rõdule minna. Pole väga kindel. Väga palju ringi ei käinudki. Võtsime turistide kontrorist linnaplaani, kõndisime läbi üpris vähe, aga sellest piisas, et näha kui kaunis koht see oli. 





Igatahes jäi päevast ilus mälestus ja loodan sinna üks päev veel tagasi minna. Sest need vaated, mis erinevatel kaljuservadelt avanesid, oli tõeliselt suurepärased ja hingematvad.

sábado, 17 de marzo de 2012

Ainult kaks nädalat veel!

Juba nädal möödas sellest, kui viimati kirjutasin. Aeg möödub tõesti lennates. Esiteks siis uutest ja huvitavatest avastustest.
1. Siin on vist tõesti kõik rahvused esindatud. Juba meie klassis on inimesi Ecuadorist, Argentiinast, Marokost, Ukrainast ja veel paljudest muudestki maailma paikadest.
2. Hispaania popmuusika on väga hea.
3. Õpilased suitsetavad koolimaja värava ees. Nii kui koolipäev läbi ja kõik majast pääsenud, pannakse koni ette ja ei huvita vist kui mõni õpetaja peaks mööduma.
4. Looduses näeb peale pruuni ka juba muid värve. Hakkab rohelisemaks minema. Vihmutid töötavad täiel jõul.
5. Esmaspäeval on isadepäev, seega on koolist vaba päev. See on siis minu vaheaeg, sest Eestis on see ju sel nädalal ja siin algab peale seda, kui mina koju lendan. Ei vea seekord.
Koolist nii palju, et esitasime lõpuks oma kunstiajaloo töö ära ja peale tundi ütles õpetaja ainult kiitvaid sõnu.
Talle meeldis meie korrektsus ja üldse pidi hea töö olema.
 Nüüd räägin reedest ja tänasest päevast.
 Reedel küsisid kaks klassiõde koolis, et kas mina ja Britt tahaksime nendega peale kooli Madriidi minna. Muidugi olime nõus. Kell 3.15 saime raamatukogu juures kokku ja läksime Metrosse. Sõit kestis pea pool tundi. Kui kohale jõudsime, hakkasime otsima parque de el retiro't, et saaksime sealse tiigi peale paadiga sõitma minna. Laenutasime paadi: 45 minutit- 4.65 euri. Ei olegi kõige kallim. Esialgu oli kaist eemale saamisega raskusi, aga siis võtsin ohjad enda kätte, sest tundus, et olen ainuke, kes teab, mida tegema peab. Niisiis sõudsin "avamerele", et siis rahulikult istuda ja sooja päikest nautida. Peale selle, et üks tüdruk Nadia üpris märjaks pritsis, ja et peaaegu suure paadi alla oleksime jäänud, oli mitu korda hirm, et käima oma paadiga ümber ka. Paadisõit  lõpetatud, lahkusime pargist. Jalutasime niisama mööda linna, sattudes ka tänavale, kus tegutsesid prostituudid. Isegi päise päeva ajal tegutsesid. Sosistasid midagi, mida pole ilmselt raske arvata, mööduvatele meestele. Päris jube. Naisi oli nii noori kui vanu; korraliku ja mitte nii korraliku välimusega. Pani ikka imestama küll. Meie sinna tänavale kauaks jääda ei soovinud ja vastukaaluks otsustasime, et vaataks siis selle tänava ka ära, kus need rikaste inimeste poed asuvad. Tänava nimi on Serrano. Kõige silmapaistvamad nimed olid Ferrari, Prado, Gucci. Paljud poed jäid ilmselt nägemata ka, sest Nadia ei mäletanud enam, kus ta mida näinud oli. Aga polnud ka hullu, sest olime juba nii palju kõndinud ja kõigi jalad olid üpris väsinud. Peale selle hakkas ka pimedaks minema. Otsustasime suuna kodu poole võtta, et pool 10 tagasi Mostoleses olla. Jõudsimegi täpselt sel ajal. Koju jõudes olin ikka päris väsinud. Sõin õhtust, vaatasin kättemaksukontorit ja siis jäin juba magama ära, sest hommikul oli vaja juba kell 8 tõusta.
 Tõusingi kell 8, käisin pesus, sõin hommikust ja kell 9 startisime kodust. Plaan oli sõita Cuencasse. Kui olime Madriidi jõudnud, mõtlesin, et mis nüüd, sest teadsin eelnevalt, et linna asub pea 200 km kaugusel. Selgus aga, et meiega liituvad ka Davidi onu ja tolle naine, ning et lähemegi nende autoga. Sõit võis alata...

domingo, 11 de marzo de 2012

7.03- 10.03

 Koolinädal möödus väsitavalt. Tegime kunstiajaloo tööd Segovia katedraali kohta- valmis saime lõpuks. Ei olnudki nii lihtne, kui esialgu tundus. Internetist ei leidnud just palju inglise- või eestikeelset informatsiooni, seega pidime kasutama nii google kui ka Davidi abi. Neljapäeval arvasime, et peame kekas eksamit tegema. Oleksimegi pidanud, aga ütlesime õpetajale, et teeme veel enne ühe korra läbi ja siis. Õpetaja aga jõudis selle ajaga teisi paare vaatama minna ja meie juurde rohkem selles tunnis ei jõudnudki, nii et eksam lükkus edasi. Minule sobib. Arvan, et pole veel piisavalt pädev.  Reedel pidin 15 minutit varem kooli minema, sest esimene tund oli inglise keel ja eksam. Kuna töö oli päris mahukas, arvas õpetaja, et me ei jõua võibolla 50 minutiga valmis ja palus varem kooli minna. Eksam läks iseenesest üpris hästi. Loodan häid tulemusi saada.
Õhtul käisin jälle trennis ka üle pikema aja. Kaks trenni oli ju vahele jäänud. Hea oli tagasi olla. Trenn oli päris huvitav. Alustasime kõhulihaste tegemisega- aja peale. Ma ei tea kui pikk aeg oli, aga mina tegin 47, mis oli üks parimaid tulemusi. Järgmine oli jooksmine, aga ümber torbikute.  Aeg oli midagi 15 sekundiga. Edasi olid hüpped, kolmikhüppele sarnanes. Seda tehes sain põlvele natuke haiget. Raksus jälle. Pooleli aga ei tahtnud jätta ning liikusin edasi. Sprint. Ajaks sain midagi 7 sekundiga. Kahjuks ei tea vahemaad. Võibolla öeldakse järgmises trennis siis tulemused ja distantsid. Järgmiseks oli out'i väljavise. Ise arvan, et sain päris hea tulemuse. Viimane oli aga minu kõige nõrgem- pikk pall. Ma teadsin, et ei saa sealt mingit head tulemust ja nii oligi. Ei ole seda siiamaani selgeks saanud, ei tea kas kunagi tuleb päev, millal saan. Tahaks loota.
 Kui reedel trennist koju jõudsin, sõin õhtust ja läksin üsna vara magama, sest laupäeval oli vaja vara tõusta. 8st pidime startima Segovia poole. Seega panin äratuskella 7.15'ks.
 Lõpuks siis jõudiski laupäev kätte.
 Sõit kestis umbes tunnikese. 80 km umbes oli teepikkus. Pool tundi otsisime linnas parkimiskohta. Lõpuks leidsime ühel tänaval, samal, kust sai alguse ka kuulus Rooma akvedukt. Jalutasime siis nö kesklinna, et leida turisti infopunkti. Sealt saime linnaplaani ning seejärel alustasimegi oma jalutuskäiku. Kitsad tänavad, ilusad majad, suurepärased vaated mägedele. Ei oskagi seda kirjeldada kuidagi. Vaimustav. Esimene suurem ehitis, mida ka seest uudistama läksime, oli Alcazar of Segovia. Kindlus, loss- kuidas keegi seda nimetada tahab. Tänapäeval üks silmapaistvamaid losse Hispaanias, eriti oma kuju poolest, mis meenutab laeva vööri. Esialgu ehitati Alcazar kindluseks, kuid seda on eri aegadel kasutatud erinevatel otstarvetel: riigivangla, kungliku lossi, sõjaväeakadeemia ning kuningliku suurtükiväe kolledžina.
 Kui loss oli läbi käidud, käisime ka lossitornis. Sealt avanes üsna hea vaade.












Alcazar nähtud, jalutasime aga jälle edasi. Tee peale jäi igasugused huvitavaid hooneid ja ehitisi. Käisin kahes kirikus, imetlesin neid altareid, mis olid nii suursugused. Teine suurem koht oli aga Segovia katedraal. Suu vajus lahti, kui seda väljat nägin- ei jõudnud ära oodata kui sisse saan. Kuigi ma usklik pole, imetlesin sellegipoolest. 11 tähtsamat kabelit. Kokku aga 20. Kõikidest kõige tähtsam oli cabella de la piedad. Uksest sisse ja paremat kätt esimene kabel. Peale kabelite oli katedraalis veel klooster, koor. Katedraalis oli esindatud nii renessans, barokk kui ka gooti stiilid. Väga uhke ja võimas ehitis.
Ka katedraal nähtud, jätkus jalutuskäik. Jõudsime tagasi akvedukti juurde. Muidugi pidin tegema kohustusliku    pildi, nii nagu kõik teisedki. 




 Edasi läksime lõunat sööma. Otsisime kõigepealt sobivat kohta, kus süüa, mõistliku hinna eest. Siiski läks see lõuna minu arust päris kalliks. Neli inimest ja 54 euri. Ei ole väga odav. Aga see on vabandatav ehk sellega, et  sõime siiski kesklinnas. Kui söök söödud, kõndisime veel natuke linna peal ringi, aga mitte kaua, sest Jorge oli üpriski väsinud ja tahtis koju minna. Õnneks oli kõik olulisem nähtud ja polnud kahju lahkuda. Tegelikult ikka oli küll, sest mulle kohutavalt meeldis seal. Ilm oli ka nii supper. Päike paistis kõrgelt ja soojalt.
 Lõpuks siis jõudsime kella 6 paiku koju. Kuna olin ise ka väsinud, siis ei viitsinud rohkem midagi ette võtta. Ootasin õhtusöögini, ja peale seda jäin ära magama. Suurepärane päev selja taga. Hispaania hakkab iga päevaga üha rohkem mulle meeldima. See linn jääb mulle oma iluga kindlasti kogu eluks südamesse.
 Mainin ära ka, et ainult 19 päeva on veel jäänud. Seda ei ole eriti palju. Võtan veel mis võtta annab. Otsin hoolega ka kingitusi.

sábado, 10 de marzo de 2012

Nii väsinud !!

Ma olen nii väsinud. Pikk ja üpriski raske koolinädal on seljataga. Meeletult tore laupäev, mille eest jään elu aeg Margale ( oma praegusele "emale") võlglaseks. Suur suur aitäh talle, et ta mind ikka sõidutada viitsib ja natukenegi seda suurt Hispaaniast tutvustab.Nimelt käisin täna Segovias. Kuna aga olen nii väsinud, siis kirjeldan homme kõike täpsemalt. On mida oodata.

martes, 6 de marzo de 2012

Tõbine!

 Kallid lugejad, olen teid pisut unarusse jätnud. Aga mul on vabandus ka olemas. Midagi huvitavat pole lihtsalt juhtunud. Tavalised koolipäevad, natuke jahedamad ilmad- päikest ei kannata päris võtma minna. Reedel trennis ei käinud, sest ei tahtnud koos trennikaaslastega peole minna. Kohe selgitan ka miks. Nimelt on kõik minu trennikaaslased lesbid ja/ või bi- seksuaalid, ning pidu, kuhu esialgu minema pidin, oli ka seda tüüpi inimestele. Kuna aga sain sellest viimasel minutil teada, siis ei tahtnud pahameelt tekitada, öeldes, et mulle seda tüüpi peod ei meeldi. Ilmselt oleksin end seal pisut ebamugavalt tundnud,  vaadates kuidas poisid on poistega ja tüdrukud tüdrukutega. Mitte et mul midagi nende vastu oleks, aga see on minu jaoks üsna uus asi, pole sellega varem kokku puutunud. Nii ma siis otsutasingi, et kui teisipäeval (täna) trenni lähen, siis ütlen, et olin tõbine.
 Läksime siis kell 6 Davidi ja mõne ta sõbraga hoopis kodu lähedale väljakule jalkat mängima. Kõik ilus, tore, kuni hetkeni, mil sain palliga näkku. Päris hea mats oli. Kartsin, et nüüd silm paistes ka. Õnneks nii hull asi polnud, kui esialgu kartsin, aga silma peal siiani veel pisike sinikas- paistetus tõmbas õnneks järgmiseks päevaks juba alla. Siit ka loo moraal- ei tasu ikka palli koos poistega mängida. Poiss, kes palliga lõi, ei jõudnud pärast ära vabandada. Pole ju muidugi tema süü. Õnnetusjuhtum. Tegijal ju juhtub.
 Õhtul aga teatas David mulle, et läheb ise koos oma sõpradega peole ja kui soovin , võin minagi minna. Kuna ma üksi kodus istuda ei tahtnud, siis otsustasin minna. Kell 12 saime sõpradega kokku ja mina naiivitar arvasin muidugi, et kohe on peole minek, aga ei, läksime hoopis parki, kus nö pesitses oma kümmekond kampa noori, kes jõid, istusid niisama, vestlesid teistega või tegid hoopis midagi muud. Kuna teadsin, et on klubisse minek, siis panin selga kleidi. Minu õnnetuseks aga istusime me seal pargis kaks tundi, nii et peole saime alles kella 2 paiku. Enne seda jõudsin kõvasti külmetada, nii et annab siiamaani tunda. Ja muidugi ei läinud ma täna trenni, ei tea kas need on omad vitsad, mis peksavad, aga enesetunne on üpris halb. Kraadisin- õnneks palavikku pole, aga pea valutab hirmsasti ja külm on ka. Nüüd istun teki all ja joon sooja teed.
 Laupäeva ja pühapäeva istusin kodus, õppisin ja vaatasin hispaania-keelseid saateid ning filme.
 Esmaspäeval hakkas jälle kool pihta. Enam pole palju jäänud. Kolm ja pool nädalat. Ootan mõneti, et saaks juba koju, aga samas usun, et siit on ka päris kahju lahkuda.
 Koolist nii palju, et sain inglise keeles töö eest 9.1 ja neljapäeval on kehalise kasvatuse tunnis eksam- tantsueksam. Peame tantsima salsat ja rock'n'rolli. Palju edu meile.
 Jään ootama nüüd pingsalt järgmist nädalavahetust, et ehk siis toimub midagi. Maria ütles, et kui minu pere mingisuguseid plaane ei tee, siis võibolla saan nendega kaasa. Neil on plaan minna kuskile linna, kus on suured kivist monumendid või kivid ise ongi monumendid. Midagi sellist.
 Siiani ootan Toledo pilte. Laen aga järjest fotoalbumisse pilte üles. Kel soovi vaadata, siis aadress on http://fotoalbum.ee/photos/pReiliii/

jueves, 1 de marzo de 2012

1. märts

 Alles nagu oli pühapäev, juba jälle neljapäev ja homme reede. Aeg tõesti lendab. Veel on jäänud 29 päeva seda mõnusalt sooja ja päikeselist Hispaaniat.
 Alustame siis selle nädala algusest. Esmaspäevaga. Käisin koolis ja ülejäänud päeva õppisin hoolega, sest olin üpris mures oma hinnete ja kooli pärast. Nüüd on peaaegu kõik lahenemas ja suurem hirm on möödas.
 Teisipäev oli juba natukene sisukam päev. Esiteks magasin täiega sisse. Tõusin 8.15- tavaliselt hakkan sel kellaajal kooli poole liikuma. Igatahes sain end valmis 5 minutiga ja jõudsin isegi õigeks ajaks kooli. Tunnid olid nagu ikka- keskmisest igavamad. Peale kooli oli koor, poole 4ni. Koju jõudes õppisin natukene ja rääkisin üle pika aja ka emaga juttu. Skypes. Üldse oleme vist kõige rohkem 10 korda rääkinud. Ise arvasin, et ainult skypes istungi. Aga näed, ei. Kella 7 paiku hakkasin siis aga jälle metroojaama poole liikuma, et trenni sõita. Peale trenni avaldasid trennikaaslased soovi, et äkki saan oma vormisärgi neile kinkida, et siis jääb neile minust mingisugune mälestus. Kell 10 paiku jõudsin jälle koju ja olin päris väsinud. Õhtusöök ja " la cama es comoda."
 Kolmapäev oli päris tore päev. Inglise keeles oli esimene päris töö. Ütleks nii, et kui meil ka nii lihtsad tööd oleksid, siis ilmselt oleks kõigil 5. Aga ilmselt oleks siis tase ka kõvasti madalam. Tundub, et ennem saame meie hispaania keele selgeks kui need noored siin inglise keele. Kõik imestavad, et oleme Brituga nii tublid. Mõistame juba päris palju. Muidugi mitte kui nad siin omavahel räägivad või kui mingi spetsiifilisem jutt on, aga kui juttu tehakse meiega või kui näiteks telekast midagi vaatan, siis saan päris hästi aru ( kes muu ikka ennast kiidab, kui mitte ise). Peale kooli viisime kotid koju ja sõime lõunat ning läksime Brituga välja- ostlema.  Käisime läbi nii mitmedki poed. Päris palju kraami sai kokku ostetud. Eestisse viimiseks. Ütleks umbes nii, et pool soovitud kraamist on olemas, pool veel. Õhtul kui shopingud lõpetatud, läksin Britu juurde, et seal õhtustada ja kuna TelePizza's oli mingi soodukas päev, siis maksid kõik pizzad 1 euro ja ei saanud meiegi siis ju sellist võimalust käest lasta. Kahjuks aga oli järjekord pikk ja me Brituga oleks peaaegu et magama jäänud enne kui pizzat kohale jõudsid. Õnneks ikka püsisime ärkvel. Peale pizzade pidime veel igasugu asju sööma. Pisikesi võileibu ja koorega( hapukoore moodi koorega) kartulit. Kella poole 11 paiku jõudsin siis lõpuks koju ja nii kui voodisse sain, magasin.
 Ja nii see tänane päev kätte jõudiski. Läksin rahulikult kooli. Olin rahulikult tundides. Natuke mitte nii rahulikult küll inglise keele tunnis, kus täna oli üllatvalt naljakas. Klassikaaslased üritavad vist nüüd meil olemist  sel viimasel kuul paremaks muuta, et meil ikka võimalikult kahju siit lahkuda oleks. Aga see on parem, kui et me istuksime Brituga terve aeg kahekesi kuskil nurgas ja räägiks omavahel. See pole ju reisi mõte.
Õues läheb ka aina soojemaks ja soojemaks. Peame vaikselt plaani, kuhu päevitama minna. +20 pole ju üldse paha märtsi kohta. Ei kujta ettegi kuidas ma sinna jahedasse Eestisse tulen. Pean selle päikese vist ikka kotti omale pistma.
 Nüüd aga kuulan head muusikat ja valmistun jooksma minemiseks. Minu jaoks kahest korrast trennist nädalas ei piisa. Pean rohkem liikuda saama.
 Pilte ka kahjuks pole ikka saanud, aga loodan, et ikka varsti varsti. Kui isa koju tuleb, vast muudab pildid ümber minule sobivateks failideks, siis saan need lõpuks ka enda arvutisse.
 Kohtumiseni järgmises blogis!